Näiteks, oma kõiksuguseid kõrvarõngaid ma ei olegi siin näidanud. Tegelikult pole ka väga midagi näidata, sest enamasti ma teen ja siis harutan jälle lahti ja isegi kui olen midagi alles jätnud, siis neist pilte pole. Aga nüüd leidsin arvutist pildi mingitest kõrvarõngastest, mis ma kunagi tegin ning üles ei saanud enam harutada, sest Keiu tahtis neid endale. Või õigemini – Keiu oli külas ja ütles, et tahaks nendest juppidest kõrvarõngaid ja siis ma tegin.

Kunagi tegin ka ühe kaelakee. Pilt ei ole väga hea, tegelikult on ta natuke parem vormiga, kui siin näib. Kandnud ma seda kunagi pole ja ei näe väga ka kohta, kus kanda. Millegipärast ei jõua eriti ükski mu isetehtud asjadest kunagi kasutusse. Ei tea, mis värk sellega on.

siia panna ma teda ei oska ja praegu ei ole aega uurida ka, väga kiiire. igatahes siin ta on :)

Vahepeal juhtus siis see, et kõik asjad ikaldusid, tuli võtta end kokku sihipärasemateks asjadeks nagu suhete lõpetamine õppeasutusega ja olla üleüldises plaanis asjalikum. Seda ma siis olingi. Ja mis koht olekski parem eputamiseks, kui mu enda blogi: minu blogiteemaline bakatöö teenis välja hinde A. Ja nüüd on selle kõigega KÕIK.

Aga, aga, aga, nüüd käsitöörindelt: tegin näpuharjutuseks ühe kotikese. See võiks kandideerida mingisugusele piknikukoti või rannakoti kohale, tänaval kandmiseks vist ei sobi väga hästi. Aga mine sa tea. Eesmärk oli siis selline, et ostsin mitu-mitu kotiriiet ja mõtlesin, et õmblen kohe mitu-mitu kotti ka. Esimeseks valisin välja kõige lihtsama, et lihtsalt saada teada, mis mu õmblusmasin niigi paksu riide mitmekordseks keeramisest arvab ja kuidas üldse välja kukub asi. Võib öelda, et kukkus suht rahuldavalt, ainult sangade külge õmblemine oli tõeline väljakutse ja vooder läks ka natuke nihu. Aga A ja T andsid ka vist (vb viisakusest) rahuldava hinnangu, nii et julgen näidata küll. Nemad ikkagi käsitööline ja käsitöölise mees, nii et nende arvamus on mõnes mõttes nagu poolprofi ja poolpoolprofi oma.Igatahes, üks väga halb külg on asja juures: see liimiriie mis sisse sai pandud, haiseb nii kehvasti, et paha hakkab. Õnneks ta haiseb ainult siis kui väga lähedalt nuusutada või kui vett saab. Või kui triikida. Aga sest pole vast hullu. Näitan pilti ka:

ja siis tegin veel kõrvarõngad ka

Väike off-topic ka: Noormees L, keda TÄDI Elina nüüd hoidmas käib, jooksis täna mööda korterit ringi ja muudkui hüüdis mind: “PRINTSESS, tule!”

Üheks suurimaks väljakutseks on minu jaoks besee (eki ütleb et nii kirjutatakse, ma alati arvasin et mingi susiseva tähega) küpsetamine. Olen püüdnud besee-vaarika-vahukoore rulli ikka väga palju kordi teha, aga pea kõik korrad on asi ikkagi prügikastis lõpetanud. Seekord tuli siis vähe paremini välja. Kuigi veidi vesine ja pehme jäi ikkagi, aga see võis ka lihtsalt sellest olla, et toppisin rulli liiga vahukoort täis. tegelikult teooriat vaadates tundub see täitsa lihtne asi olevat: põhi ehk siis besee on ju lihtsalt munavalged suhkruga (ja törtsu tärklisega võib ka) ja sisuks võib panna suht kõike seda mida tahad. Aga ikkagi kukub ta mul praktikas alati kummaliselt välja. Seekord vist õnnestuski ainult sündmuse olulisuse pärast.

No ja kui juba munavalgega taidlemiseks läks, siis olen proovinud ka pisarakooki teha. Muidu on kõik korrad hästi välja tulnud, ainult et mida ei ole olnud, on pisarad. Ei minu ega koogi omi. Nüüdseks juba tean ka, milles viga. Üleüldiselt tundub, et see kook läheb hästi peale inimestele ja .. natuke näen endal kohustust ema ja vanaema traditsiooni jätkata :P

Täna oli meil ühika jõulupidu. ehk siis elanikud tubadest 202, 203, 206 ja 220 olid külas :) Viltisin ja viltisin ja viltisin kolm viimast päeva. Ja enne seda ka. Kokku sain siis valmis kaks kaelaehet ja kolm paari kõrvarõngaid. Ja kuna kell on juba väga öö, siis pikemalt polegi midagi rääkida, panen lihtsalt pildid üles.

                       

Heegeldamise rindel on siiski juba uued asjad käsil, aga kuna see on selline tõsine katse-eksitus-meetod, siis ma ei tahaks enne ära sõnuda. Jama on aga see, et mu Tartust soetatud lõngavarudest ei piisanud ja nüüd pean Haapsalus jahile minema. Kes aga lõngadega vähegi jännanud on, teavad vist isegi, et SAMASUGUST lõnga on kusagilt mujalt poest väga raske leida. Lõnga puudumise pärast olen aga võtnud ette hoopis viltimise. Märgviltimise siis. Mul on küll olemas ka nõelviltimiseks nõel, aga millegi pärast leidsin end ikkagi ühel õhtul hoopis kuuma seebiveega jauramast. Pildi peal näevad mu pallikesed muide hoopis karvasemad välja, kui päriselt :P Igatahes, ka see asi on sellises katsetamise järgus alles, nii et kaugemale ma polegi veel jõudnud. Eks ta ole ikka üpris tülikas jändamine ka selle kuuma vee ja seebiga, eriti praegu, kui üks väike kaval putukas O siin ringi jookseb ja raudselt mu seebivett juua/endale peale valada/mulle peale valada vms tahab :P Tegelikult on selliste asjade meisterdamine tore, aga ma pean veel ka leidma inimese, kes seda kannaks, sest ennast ma eriti sellega ette ei kujuta. Võib-olla kunagi hiljem.

Söögirindel on lood nüüd nii nagu alati. Kohe kui siia jõuan on vaja külmkapp lahti teha ja uurida, mida kõike seal leidub. Lisaks vaadata kindlasti ka sahvrisse ja hea viitsimise korral isegi keldrisse. Millegipärast on alati nii, et kui ma siia tulen, siis tahan ma hirmsasti kõike süüa. Ma arvan, et oma roll on siin ka vanadel harjumustel. Niiiiii palju aega on siin veedetud lihtsalt lamades, telekat vaadates, piipu tehes ja lihtsalt SÜÜES. Ja nüüd ongi nii, et isegi kui mul ole kõht tühi, peab mul koguaeg midagi näpus olema ja otseloomulikult ka suust sisse minema. Lisaks kõigele muule on siin alati ka kordades ja kordades rohkem süüa ja rohkem valikut.

Ma arvan, et teine põhjus, miks ma siin alati nii palju söön, on see, et siin lihtsalt on nii palju häid asju. Kujutage ise ette, kui koguaeg vedelevad kuskil küpsised, shokolaadid, juust, puuviljad, seened, koogikesed, liha jne. Asi ei olegi niivõrd selles, et mul kõht tühi oleks, vaid selles, et mulle MAITSEVAD need asjad. Ja seda, kui mingi asi ikka väga maitseb, ei saa mitte kuidagi ära hoida.

Igatahes, ma tean, et nii see edasi minna ei saa, sest kaks kuud on selle kõige nimel siiski liiga palju vaeva nähtud. Toitu kaalutud ja liidetud ja lahutatud ja tabeleid tehtud ja protsente välja arvutatud ja rulluisutatud ja ujutud ja hüppenööriga hüpatud ja ühikatreppidel joostud ja ühikaköögis joostud ja kohapeal joostud ja hantleid tõstetud ja veel sada asja. Hakkasin siis hea võlur guugli abiga otsima, kas keegi kirjutab veel midagi selle kohta, et talle mingid asjad nii jubedalt maitsevad, et kohe mitte kuidagi ei suuda vastu panna. Ja oma üllatuseks jõudsin millegi väga huvitavani. Siiani olen ma üpris skeptiliselt suhtun erinevatesse seedimise kiirendajatesse. Kuigi tegelikult olen neid ise ka ikka päris palju tarbinud. Näiteks teed joon ma ikka väga palju ja sidrunit ja greipi söön ka päris korralikult.

Millest ma aga rääkida tahtsin, on õunaäädikas. Mina arvasin koguaeg, et õunaäädika tarbimine on mingi modellipihvide teema, kes söövad vatti ja siis kütavad õunaäädikat peale. Lisaks arvasin, et kindlasti on see seedimisele ülikahjulik ja söövitav ja misiganes veel. Kindlasti ta seda kõike ka on, mingites hiiglaslikes kogustes. Täpselt samamoodi nagu ükskõik mis muu asja söömine üleliigsetes kogustes. Isegi mesi ja piim ei ole ju “shveitsi sõltumatute uurijate” sõnul üdini tervislikud. Aga väikestes kogustes.. tuleb välja, et väikestes kogustes ei ole see õunaäädikas nii mürk midagi. Hoopis tervislik on.

Terviseleht kirjutab selle toimest erinevatele külmetus- ja viirushaigustele nagu kurguvalu ja nohu, lisaks ka positiivsest mõjust kõikvõimalikele sooltele, südamele, verele, isegi nahale ja juustele ning last but not least: ainevahetusele, seedimisele ja kehakaalule. Kusjuures nüüd, erinevaid artikleid lugedes, ma üldse aru ei mõista, kust mul see mõte oli tekkinud, et õunaäädikas halb on. Ei tea ka, et keegi mulle seda kunagi otse öelnud oleks. Võib-olla lihtsalt see, et lapsepõlvest on jäänud äädikapudeliga selline seos, et “seal sees on üks paha jook, ära sa seda küll joo”. Samas, ega ma teda nüüd väga hea meelega vist ikka jooma ka ei hakkaks. Esialgu proovin vist ikka vanaviisi läbi ajada: läbimõeldumalt süüa ja rohkem liikuda :)

Igatahes, peab vist välja ütlema, et igaühel oma hood ja maaniad: mind on tabanud vajadus õppida võimalikult palju uusi asju. Ja mitte lihtsalt teadmisi, vaid just oskusi. Ja kogu selle tänase toidu pärast põdemise kõrval lohutan end sellega, et sai ju täna siiski kõvasti punast kala söödud, värsket porgandimahla joodud ja ka saunas käidud. Kõik see peab ju siiski kuidagimoodi hea ka olema :)